Kultuurivajadus

Andris Feldmanis – “Sirp” 25.07.2014

Meelis Luks on sündinud 1968. aastal ja olnud sestsaati selline inimene, kes pole saanud iseseisvalt kõndida, rääkida või oma käsi kasutada. Põhjuseks on pärast sündi avastatud reesuskonflikt ning verepuuduse tõttu hiljaks jäänud verevahetus. Tema erivajadused ei takista teda kultuurielust osa võtmast nii looja kui tarbijana. Nagu ta ise alati rõhutab: asi on ainult tahtmises.

Olete loov inimene, maalikunstnik. Ent millist kultuuri teie ise tarbite?

Tarbin vahelduva eduga kõike. Kõige rohkem olen kontserte külastanud. Olen ära näinud nii Madonna, Stingi, Roxette’i, Elton John’i, kui ka Robbie Williamsi. Teatrites pole viimastel aastatel enam käinud, näitustel küll.

Kuidas mõjutavad erivajadused teie kultuuritarbimist? Millised on takistused?

Heal tahtmisel ei takista mind miski. Tõsi, on kohti, kuhu ma mitte kuidagi ei pääse, kuid see tõik ei häiri mind. Tavaliselt on ka lahendused leitud. Kaalult olen üsna kerge ja lihtne on mind transportida punktist A punkti B nagu jahukotti. Asi on ainult tahtmises.

Takistused on seotud just ligipääsetavusega. Väga paljudes kohtades pole veel ratastoolile mõeldud kaldteesid ehk rampe. Mõnes kohas on need olemas, aga need on valesti ehitatud ja ka eluohtlikud. Takistuseks on osutunud liftide puudumine.

Kas olukord on viimase kümne aasta jooksul ka muutunud?

Avalik ruum on ehitatud rohkem ligipääsetavaks. Seda on eriti näha Tallinnas. Suhtumine on muutunud paremaks.

Millistel kultuurisündmustel olete viimase aasta jooksul käinud?

Eespool sai juba mainitud popstaaride kontserte, aga üks eredam ja värskem mälestus on osalemine laulu- ja tantsupeo rongkäigus ning osaliselt laulupeo kontserdil.

Kuidas hindate erivajadustega inimeste tegevuse/elu kajastamist meedias? Kas erivajadustega inimestele pööratakse piisavalt tähelepanu?

Ma ei eristaks nn tava- ja erivajadustega inimesi. Inimene on oma loomuselt ikka ühesugune, vaatamata oma puudustele. Kõige tähtsam aspekt on, et kõigil on õigus võrdväärsele elule. Kahjuks on erivajadusega inimesed ikka meie ühiskonnas nagu alamklass. Meie probleeme võetakse sotsiaalsest vaatenurgast, kuid õigem oleks neid võtta inimõiguste aspektist.

Kuidas on lood erivajadustega inimeste võimalustega kunsti loojana Eesti kultuurielus kaasa rääkida? Kas võimalusi oma töid näidata on piisavalt?

Ei oska hetkel hinnata, kui tõsiselt võetav Eesti kunstnik ma olen, aga püüan kõigeks väest end kehtestada. Tegelikult on ju kõik selles kinni, kui hästi sa jõuad end eksponeerida ja reklaamida. Looming ise võib olla vähem atraktiivne, aga küsimus on selles, kuidas seda tutvustatakse.

Oma kunsti näitamiseks on mulle piisavalt võimalusi antud. Suured galeriid on veel kättesaamatuks jäänud, aga küll jõuan sinna ka. Olen osalenud 64-l näitustel. Neist suurem osa on minu isikunäitused ().

Kui palju suhtlete teiste erivajadustega kunstnikega?

Suhtlen piisavalt, et olla kursis nende tegevusega. Tegelikult pole mul Eestis palju tuttavaid, kes kultuuri seda osa pintsli ja värvidega täidavad. Minu sellealane tutvusring elab mujal maailmas.

Mida looming teile pakub? Miks otsustasite maalima hakata?

Looming pakub mulle rahuldust teha ise midagi erilist. Luua värvidega omaenda kirev maailm, milles on hea elada. Lisaks saan ma teistele näidata, et pole oluline olla füüsiliselt terve, vaid oluline on osata end võimaluste piires teostada.

Miks ma otsustasin maalikunsti harrastama hakata? Kerge küsida – raske vastata. Ega me kõik ei tea, miks me üht või teist asja oleme tegema hakanud. Olen lihtsalt kogu oma elu joonistanud ja muul moel asju paberile kandnud ning loogiline oli jätkata maalikunstiga.

Mida saaks riik või ühiskond paremini teha, et erivajadustega inimesi rohkem kultuuriellu kaasata?

Peale eelpool mainitu peaksid riik ja ühiskond võtma meid võrdväärsete ühiskonnaliikmetena. Võimaldama meile elamiskõlbuliku avaliku ruumi ja töö, kompenseerima meie puudest tulenevad puudused. Meil on vaja õnge, mitte kellegi teise püütud kala.

Kuidas on internet ja tehnoloogia areng mõjutanud teie igapäevaelu ja kultuuritarbimist?

Tehnoloogia võidukäik on minu elu suuresti mõjutanud. See on nagu suur aken maailma. Tänu arvutitele ja internetile on mul näiteks ligipääs teiste kunstnike loomingule. Samuti saan ma e-raamatuid tarbida ja palju-palju muud. Saan maailma asjadest osa. Iga päev teen ka tööd. Tänu tehnoloogia arengule saan ka mingil määral leevendada mulle endale kõige raskemat puuet – võimetust kõneleda. Oma kunstinäitused avan ikka ise: kannan avakõne ette kõnesünteesi kasutades. Olen ka paar aastat raadiosaadet teinud. Minu puhul pole miski võimatu.