Trükigraafika

Aasta võis olla 1980, kui mu isa tõi oma töö juurest mulle vana saksa päritolu mehaanilise trükimasina. Lootus oli, et Meelis hakkab kätt-sõrmi harjutama. Algus oli väga raske. Nimetissõrme asemel kasutasin mina hoopis parema käe väikest sõrme. Lihtsalt suutsin seda kõige rohkem kontrollida. Aga ema tahtis ikka, et  ma nimetissõrme kasutaksin. Selleks ta otsis ühe vana soki, tegi otsa augu sisse, pani selle mulle kätte, et see nimetatud sõrm ainult väljas ja sidus soki käe külge. Nii ma siis toksisin hirmsa tahtejõuga. Pikapeale ununes see sokivärk ära ja ma jätkasin oma pisikese sõrme ekspluateerimist. Kui ma umbes viis aastat hiljem pistsin pliiatsi varvaste vahele ja õppisin nii tegutsema, siis hakkasin muidugi ka kirjutusmasinat varvastega toksima.

Trükimasin oli väga huvitav asi. Sellega sai teksti trükkida. See oli suureks abiks samuti minu haridusteel. Aga mina hakkasin veel tähtedest koosnevaid pilte trükkima. Kaua sa ikka niisama kirjutad. Sündis trükigraafika. Kirjutusmasinaga tehtud pildid olid omamoodi kunstiteosed ning samal ajal võis või kasutatigi neid käsitöö mustritena – kudumiseks, tikkimiseks. Kuna mul oli raske paberit keerata masinas, siis toksisin neid nagu teksti rida realt.