Eksootiline sünnipäevakink mägede ja merede tagant | August 2018
21. veebruaril 2016, täpselt minu sünnipäeval läksin oma isa, ema ja Tallinnas elava õega Tallinna lennujaama, et võtta vastu külaline kaugelt Filipiinidelt. Ootusaeg oli pinev, sest tulemas oli naine, keda olin pikalt oodanud.
NAGU MUINASJUTUS: Kõik vintsutused lõppesid õnnelikult ning Meelis ja Mari ütlesid «jah»!
Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE, ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 126
ESIMENE KOHTUMINE: Lennujaamas pärast ärevat ootamist on mõlema emotsioonid laes.
Lennujaamas läks Maril kaua aega, kuni ta piiritsoonist välja lasti, aga kogu ootamine oli seda väärt. Mari tuli naeratades ja kohmetunud ilmel oma kohvritega otse mind kallistama. Meie unistus kokku saada oli täitunud.
Kuna tegu oli ilusa valge talveilmaga, olime külalisele kaasa võtnud sooja talvemantli ja saapad. Mari sai kohe lennujaamast väljudes näha esimest korda elus lund.
Ta jääb siia!
Kuna jamade tõttu tema äralennuga kodumaalt kulus mitu nädalat, juhtus nii, et tema siin viibimise aeg lühenes terve nädala võrra: 45 päevast jäi järele 38. Paari päevaga oli aga selge, et Mari tahab minuga jäädagi. Otsustasime abielluda! Nii tuli hakata siinse bürokraatia ja seadustega tutvuma.
Kuidas see küll käib?
Et Mari saaks minuga abielluda, pidi tal olema ka seda lubav dokument ja sünnitunnistus kodumaalt. Kaasas tal neid dokumente polnud, aga ta palus emal need postiga saata. Läksime saadetud dokumentidega Raplasse perekonnaseisuametisse, aga seal öeldi, et dokumendid on küll korrektsed, aga need pole legaliseeritud. Mari lasi siis emal saata uued, mis said juriidilise jõu nii Filipiinidel kui ka Eestis.
Kuna Eestis on seadus, et abiellumise avalduse sisseandmise ja kooselu registreerimise vahel peab olema 30 päeva, oli olukord üsna kriitiline, sest aeg tiksus lootusetult viisa lõpu poole. Seega tuli meil Mari siin viibimise viisat pikendada, et saaksin ta naiseks võtta ja koos elama hakata. Tallinnas migratsiooniametis sai küll nalja – ametnik, kes oli pandud välismaalaste viisaasju menetlema, ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Minu isa siis suhtles ametnikuga ja mina püüdsin kuuldut Marile selgitada. Saime teada, et viisat ei pikendata ilma mõjuva põhjuseta ja vaid jutt abiellumisest ametnikku ei veennud. Olin pidevas kirjavahetuses ka välisministeeriumiga. Viisa lõpuni oli sel hetkel jäänud vaid paar päeva, aga lahendust ei paistnud.
Lõputu jant
Lõpuks saime asjad niikaugele, et Mari sai viisapikenduse eeldusel, et on kindlaks määratud abiellumise kuupäev. Viisimegi siis Mari viisa eelviimasel päeval dokumendid Rapla perekonnaseisuametisse ja sõitsime sealt otse tagasi Tallinnasse viisat pikendama. Ja ennäe, õnnestuski! Mari ei pidanudki lennukile istuma.
Järgmisel päeval sain Raplast ametnikult meili, et sisse antud legaliseeritud dokument polegi abiellumise jaoks korrektne. Seal oli kirjas tekst hoopis millestki muust, mitte abiellumisest. Mari ema sai taas ülesande tütrele õige dokument hankida ja Eesti poole saata.
Õige paber käes, panime pulmapäevaks 29. aprilli. Üllatuslikult rohkem sekeldusi meile ei antudki!
See tähtis päev
Minna oma imekauni printsessiga ametniku ette, vastata «jah», kirjutades seda, pastakas varba vahel, paberile, panna teineteisele abielusõrmused sõrme – see oli minu ühe suurema unistuse täitumine. Kusjuures sõrmuse sai Mari sõrme üsna ebatraditsiooniliselt: panime sõrmuse tamiili külge, mille riputasime minu parema jala suure varba külge, ja nii ma oma vilunud osavusega sõrmuse talle sõrme tõmbasingi. Küll see oli ilus päev! Pulmapeo pidasime suvel suure aiapeona.
Olen väga tänulik oma perele – isale, emale, õele. Ilma nende toetuse ja mõistmiseta poleks see kõik sündinud.
