Ikkagi inimene! Ja kõigile nähtav | Veebruar 2018

Vene ajal olid minusugused teistsugused inimesed üldsuse eest peidetud. Ka mind soovitati ära anda lastekodusse või kuhugi hullemasse asutusse, kuid mu vanemad ei peitnud mind.

ÕDE-VENDA: Endast neli aastat vanema õe Ly’ga sai Meelis hästi läbi. “Õigemini nagu õed-vennad ikka,” täpsustab mees, lisades, et vahel tuli siiski ka teineteise kiusamist ette.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 120

Olin nagu iga teine laps, võrdne oma vanema õe Ly’ga. See oli mu vanematel väga tark tegu, sest mis sellest pisikesest lapsest ikka peita. Nad võtsid mind hoopis igale poole kaasa, mis sel ajal oli harukordne.

MEELISE LASTEAED: Suved veetis Meelis perega Sindis vanaisa juures. Seal oli selline suur traktorirehv, mida nimetati Meelise lasteaiaks.

Seega möödus mu nooruspõlv nagu tavalisel lapsel. Elasime Raplas  kortermajas ja ka mina käisin õues liivakastis mängimas. Mul olid sõbrad, kes võtsid mind nii, nagu ma olin. Eriti ei mäleta, et mind pisikesena narritud oleks, aga õde teab rääkida, et vahel narriti küll. Tihti oli mu kõrval siis vanaema ja ta oli nendele narrijatele säru teinud, ütleb õde. Sel ajal, kui vanemad pidid tööl käima, olin vanaema hoole all. Ta hoidis mind väga. Mulle meeldis temaga kaarte mängida ja tegime muidki toredaid asju.

Olukord muutub
Kui meie pere kolis Raplas uude korterisse ja jõudsin teismeikka, kadusid vanad sõbrad ja uute leidmine polnud nii lihtne – sellepärast, et mul polnud võimalik võõraste inimestega kontakteeruda. Ma ei saanud ju verbaalselt rääkida, aga sel ajal polnud ka veel arvuteid ja muid nutiseadmeid,  internetist rääkimata. Juhtuski nii, et uue elukoha ümbruses elavad poisid pidasid mind ebanormaalseks, kui ma õues oma suure abiratastega jalgrattaga ringi sõitsin. Narrimise pärast otsustasin enam õue mitte minna.

Uus kodu
Peagi tuli võimalus kolida Raplast hoopis maale, Kaiu. Saime endale suure aiaga maja ja probleemid narrivate poistega kadusid.

Meie uue maakodu naabruses elas ka lapsi ja et nendega kuidagi suhtlema hakata, otsisin kabemängu välja. Toksisin oma trükimasinaga väikese sedeli, mis kirjeldas, kuidas minuga suhelda. Seejärel palusin emal lapsed enda juurde kutsuda. Sain palju uusi sõpru, ja ei mingit narrimist enam.

Suurim küsimus: kuidas suhelda?
Minu elus on alati olnud nii, et pean välja nuputama, kuidas üht või teist asja iseseisvalt teha, näiteks suhelda. Tavalise inimese jaoks on kõik lihtne, sest käed liiguvad ja suu räägib, aga minu puhul see nii pole.

Tead ehk mängu, kus üks kirjutab sõrmeotsaga selja peale trükitähti ja pead ära arvama, mida kirjutati. Parema puudumisel suhtlengi nii. Kasutan kirjutamiseks varvast ega kirjuta seljale, vaid põrandale. Pooled sõpradest valdavad mu sellist eneseväljendusviisi, teised ei suuda oma tähelepanu varbakirjale koondada.

Tänu tehniliste vahendite arengule suhtlen nüüd ka tahvelarvuti ja kõnesünteesi tarkvaraga. Tahvelarvuti «räägib» minu toksitud teksti.

Nii on mu elu kulgenud, mõeldes välja igasugu nippe, et paremini hakkama saada. Minu jaoks on see loogiline ja isegi huvitav. See kõik on tulnud kasuks ka arvutiga töötamisel, sest programmeerimine on täpselt samasugune algoritmide ritta seadmine nagu näiteks laua pealt varbaga pastapliiatsi kättesaamine.

HELGE MÄLESTUS: «Poiss nagu ponks!» vaatab Mella oma lapsepõlvepilti ja õhkab rõõmsalt.