Kuidas ma endale internetist naise sain | Juuli 2018

Mehehakatisena polnud mul tüdrukutega miskit tegemist, naeratasin vaid mõnele ilusamale. Suhelda ma ju võõrastega ei saanud. Paar aastat tagasi jõudsin järeldusele, et tuleb midagi välja mõelda, muidu jäängi vanapoisiks.

KUI KÕIK ALLES ALGAS: Üsna pea pärast internetis tutvumist said Meelis ja Mari aru, et nende vahel on rohkemat. Nad otsustasid, et ei saa teisiti, kui et Mari kolib Filipiinidelt Eestisse.

Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 125

Kuna suhtlesin sel ajal ühe sõbraga USAst, kes püüdis oma tüdruksõpra Filipiinidelt külla kutsuda, mõtlesin, et äkki otsiks ka endale naist sealt kandist. Vaatasingi ringi saidil nimega «Date in Asia», suhtlesin paljudega. Tutvusin selle kaudu ka Filipiinidelt Mindanao saarelt pärit Marilouga – minu praeguse abikaasaga!

Esimese vestluse käigus jutustasime nii kaua, kuni ta pidi seal kaugel maal magama minema. Nii suhtlesime ka järgmisel päeval ja sellest järgmistel päevadel. Tegime videokõnesidki, kui kehv internetiühendus seda lubas. Kuna ütlesin, et Mari on ilus eesti nimi, lubas ta end ka selle nimega kutsuda.

Õpetasin talle eesti sõnu ja näitasin fotosid meie lumisest talvest. Kõik sujus!

Nii meist saigi paar – isegi imestasin!
Muidugi tekkis kohe küsimus, mis edasi saab. Kas suhe jääb virtuaalseks? Kaalukauss langes Mari Eestisse tulemise poole. Loomulikult oli mul alguses kahtlusi ja kindlasti ka temal, aga mõtlesin: mis meil kaotada? Leppisime kokku, et kui talle ei meeldi minu juures, reisib ta koju tagasi.

Jah, idee oli hea, aga seda teostada polnud sugugi kerge. Selgus, et pean küllakutse kirjutama, et ta saaks selle alusel Schengeni viisat taotleda. Kuna puutusime sellega kokku esimest korda, võtsime appi sealpoolse agendi, kes aitaks pabereid täita ja õpetaks, kuidas käituda viisaintervjuul. Vastutasuks soovis ta kopsakat summat, mis oli peidetud teenuste varju. Igasugu paberite täitmise peale kulus mitu kuud.

Kui kõik nõutud tingimused olid täidetud, reisis Mari teise suuremasse linna Cebusse, kus ta sai Norra saatkonnas, mis esindab Eestit, viia sisse viisadokumendid ja intervjuu anda. Jäime otsust ootama.

Ja otsus tuli!
See oli aga negatiivne. Põhjuseks toodi, et me pole Mariga kohtunud. Selle vaidlustamise ettevalmistamiseks kulus jälle mitu nädalat, koos põhjaliku kirjeldusega minu olukorrast.

Saime vastuse järgmise päeva hommikul – see oli positiivne. See 45-päevane viisa oli suur rõõm, aga takistused sellega ei lõppenud.

Viisa olemas, muretses agent kohe edasi-tagasi lennupiletid, mis olid vägagi
kallid. Mari pakkis oma asjad ja reis võis alata.

Need hirmsad lääne mehed!
Mari lendas oma kodusaarelt pealinna Manilasse ja läks, piletid näpus, check-in’i, aga sealt edasi teda ei lastud, sest ta polnud läbinud seminari, kuidas end Euroopas meeste eest kaitsta. Nii tal jäigi reis sel korral pooleli. Piletid tuli tühistada ja otsida hotell.

Paari päeva pärast seisis Mari agendi ümbervormistatud piletitega taas check-in’is ja lootis leebemate ametnike peale, aga jällegi pidi ta kurvana tagasi minema. Ei aidanud muu, kui lennata jälle Cebu linna ja oodata seal võimalust seminar läbida.

Ettenähtud päeval läks Mari seminarile, maksis selle eest rahagi, aga tõendit talle ei antud. No miks ometi? Sest ta polnud minuga kohtunud! Samas kästi tal Manilas asuvasse kontorisse minna. Saatsime sinna igasugu kirju ja oh imet – ta saigi puuduoleva dokumendi.

Seekord vormistas Mari ise ilma agendita lennupiletid ümber ja selgus, et piletid polnud nii kallid, kui agent enne väitis. Nii seisiski Mari kolmandat korda check-in’is! Seekord läks kõik õnneks ja ta sai lennukile.

Vahepeatusega Istanbulis, maandus lennuk Mariga Tallinna lennujaamas täpselt minu sünnipäeval!