“Ma poleks uskunud, et mu ellu tuleb selline printsess!”

Katrin Helend-Aaviku, Õhtuleht, 16. mai 2016 Ilmselgelt on ennenägematu seegi, et peigmees paneb pruudile sõrmuse sõrme varba külge kinnitatud tamiili abil. Meelis ju oma puude tõttu käsi kasutada ei saa, seega tuli välja nuputada, mida teha. “Meelis ütles mulle, et mõni ta sõber võib ju mulle sõrmuse sõrme panna. Ma ei olnud nõus. Ütlesin talle, et ma ei abiellu ju mitte sinu sõbra, vaid sinuga!” muheleb Meelise abikaasa Marilou. “Tema on õige!” “Sa ära pabista, ta on see õige!” kinnitas Meelis mulle jaanuaris, kui olin ta pärast mures, kas tutvusportaalis kohatud naist võib ikka täienisti usaldada. “Eks see veidi hullumeelsus ole. Aga ma arvan, et ta on just see, keda ma olen 101 aastat otsinud. Olen selles 99,99% kindel. Pean riskima!” ütles Meelis tookord. Või õigemini kirjutas, sest rääkida ta ei saa. Tal oli sündides reesuskonflikt ja kui abi lõpuks temani jõudis, oli juba paraku liiga hilja. Risk oli suur, aga Meelis on oma eluga juba varemgi näidanud, et tema kuulus lause: “Elu on elamiseks, mitte virisemiseks,” pole kõigest sisutühi plakat, vaid just täpselt nii ta elabki – ta ei jäta midagi tegemata pelgalt sellepärast, et on oht ebaõnnestuda. Ta maalib, pintsel varvaste vahel, tegutseb IT-alal, tantsib line-tantsu ratastooliga ja on isegi kõnevõimetuna juhtinud oma raadiosaadet “Jalamees teab ja arvab”, kus ta tegi saatekülalistega intervjuusid kõneroboti abiga. Nii et – risk Meelist ei kohuta. Praegu, aasta pärast Marilouga tuttavaks saamist teab ta kindlalt, et tegi õige valiku. Veelgi enam – et ta on leidnud elu armastuse. “Erivajadus pole mingi takistus, et olla õnnelik! Kui ma end haletseks, ei tuleks õnne otsimisest midagi välja. Positiivsus ennekõike!” Marilou ehk eestipäraselt Mari paneb käe abikaasa omale ja naeratab talle. “Mind on Meelisega nii õnnistatud,” ütleb pruunisilmne kaunitar. On soe kevadpäev. Nende koduaias õitsevad punased tulbid. Peagi istutab Mari koos Meelise emaga kasvuhoonesse tomatitaimed. Maal on aias palju tööd. Ja Mari lööb igale tööle käed külge. Veebruaris oli aga Eestis lumi maas ja paukus pakane. Ühel sellisel krõbedal talvepäeval ootas Meelis, kel juhtumisi oli samal päeval sünnipäev, lennujaamas sedasama pruunsilma, kes praegu vaatab talle tulbiõisi täis aias õrnalt otsa. Ootusärevus oli tookord tohutu, sest see oli esimene kord näha interneti tutvumisportaalis leitud naist silmast silma. Oodates printsessi Meelis kirjutas Marile kohe tutvuse alguses avameelselt enda erivajadusest. Marit see aga ei kohutanudki. Tema nägi Meelise puude taga tarka ja andekat meest. “Kui ta ütles mulle, et kirjutab arvutiklaviatuuril varvastega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas ta seda teeb. Ja jalaga maalida! Ma ei oska isegi kätega maalida!” on Mari abikaasat juba tutvuse algusest saati imetlenud. Internetis kirjutades said mõlemad peagi aru, et vaatavad elule sarnase pilguga. Nii oli vaid aja küsimus, millal sõprus kasvab sujuvalt millekski enamaks. Kui Meelis lõpuks südame rindu võttis ja küsis, kas Mari oleks valmis sõitma temaga Eestisse kohtuma, sai ta jaatava vastuse. Filipiinidelt Eestisse tulemine oli suur samm. Aga see harmoonia, mida Mari Meelisega suheldes tundis, andis kindlust see samm astuda. “Meelis on alati nii positiivne! Isegi kui tal on mured, ei pane ta neid minu õlule, vaid säästab mind. Naeratab ja ütleb, et kõik on korras. Ma tunnen end temaga hoitu ja armastatuna ning nii soovin endast kõik anda, et teda omakorda õnnelikuks teha,” räägib Mari heas inglise keeles. Eesti keeles teab ta praegu vaid mõnd üksikut sõna. Enne esimest kallistamist lennujaamas tuli aga läbi teha mitmed tehniliselt rasked katsumused viisa ja muude vajalike dokumentide kättesaamiseks. Meelis aga ei andnud alla. “Ta ütles mulle, et ta pole Mella, kui ta ei saa sellega hakkama,” naerab Mari. Mehe järjekindlus pani teda tundma end väga erilisena. Viimaseks komistuskiviks sai dokument, mis tõestaks, et Mari on läbinud kodumaal enesekaitse koolituse, sest on ette tulnud juhtumeid, kui filipiinlasi on välismaal ahistatud. Lõpuks sai ta siiski vastava paberi ja kolmandal katsel lubati Mari lõpuks lennuki peale. Meelis imestab siiani, kuidas neil õnnestus kogu asjaajamiste kadalipust läbi tulla nii Mari reisi plaanides kui ka juba Eestis olles. Seda suurem on praegu rõõm. Juba lennujaamas, kui tumedasilmne sünnipäevakink naeratades Meelise juurde astus, teadis ta, et sisetunne polnud teda alt vedanud. Nädalapäevad hiljem vastas Mari tema abieluettepanekule jaatavalt. “Igaühe jaoks on kuskil keegi. Olgu ta siis kas või maailma lõpus,” on Meelis veendunud. “Aga ma poleks uskunud, et mu ellu tuleb selline printsess!” Meelise sõber andis tema armastuse leidmisele esimese tõuke See oli Meelise välismaal elav erivajadusega sõber Aul, kes soovitas talle üht suhtlusportaali, kust võiks endale leida tüdruku just Filipiinidelt. “Ta teadis, et mul oli mitu aastat tüdruksõber just sealt riigist ja ta uuris, kuidas ma ta leidsin,” räägib Aul. “Ma olin ühtaegu murelik ja põnevil, sest ma tõesti soovisin, et ta leiaks endale kellegi. See juhtuski ja ma olen nende pärast väga rõõmus,” ütleb ta, et kuigi tema enda suhe lõppes hiljuti, on ta kindel, et just Filipiinid on õige koht, kust erivajadusega mees võib endale leida pühendunud elukaaslase. “Inimesed suhtuvad väga negatiivselt internetist leitud suhetesse ja arvatakse, et kõik inimesed on petised. See pole üldse nii. Filipiinide tüdrukud on kõige armastavamad ja hoolitsevamad, keda erivajadusega mees üldse leida võib. Loomulikult, osa neist võivad olla petised, aga suurem osa otsib siiski tõsist suhet.” “Filipiinidel on tüdrukud saanud teistsuguse kasvatuse. Nad teevad kõikvõimaliku oma mehe heaks, sõltumata ette tulevatest raskustest. Kõik, mis nad vastu ootavad, on armastus ja toetus. Mul on kahju seda öelda, aga Meelis poleks kunagi leidnud kedagi Marilou sarnast Eestist. “Kui kellelgi on nende suhte kohta midagi halba öelda, siis küsigu endalt, miks keegi tahab veeta kogu elu koos mehega, kel on erivajadus, selle asemel et leida terve mees mõnest rohkem arenenud riigist, näiteks USAst? See on tõestus, et neil on tõeline armastus ja ma olen väga rõõmus, et sain neile teineteise leidmisel abiks olla.” Link originaalartiklile…