Mina, maailmameister! | Oktoober 2018
DELEGATSIOON EESTIST: Treener Kaie Seger ja Mari (tagareas) ning võistlejad Meelis ja Margit võtsid ette julge sammu ja sõitsid keset talve autoga Tšehhi tantsima.
13 aastat tagasi alustas line-tantsu õpetaja Kaie Seger Tallinnas tantsutrenne ratastoolis tantsijatele. Kuna olin Kaiega juba varem heaks sõbraks saanud, olin minagi trennis kohal.
Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 128
Trennis käimiseks soetasime koos isaga isegi tõstukiga väikebussi, kuhu sain probleemideta elektriratastooliga sisse sõita. Nii sõidutas mu isa mind ja ka mõnd mu sõpra igal nädalal korra Raplast Tallinnasse ning tagasi.
Line-tants ratastoolis käib nii, et tantsitakse teistega koos reas ja liigutakse sünkroonis mustrite järgi. Ratastoolis annab tantsida ka näiteks valssi, tangot, tšatšat ja salsat. Proovisime ka kaerajaani. Vaid väga kiire ja raju muusika taktis ei saa ratastooliga hästi liikuda.
Nii sain endale toreda hobi ja veidi meelelahutust
Saingi tantsijaks
Mõni aasta hiljem tehti rahvusvahelistele line-tantsu võistlustele eraldi kategooria ratastoolikatele. Kuna tantsijaid on nii manuaal- kui ka elektriratastoolides nagu mina, pandi needki eraldi kategooriatesse. Nii hakkasime peale üritustel esinemise osa võtma ka võistlustest, peamiselt Lätis ja Leedus. Mul on läinud hästi, sest olen saanud mitmeid karikaid eri kohtade eest.
Et veel edasi minna, otsustasime 2017. aasta alguses osaleda Tšehhis Liberecis toimuvatel line-tantsu maailmameistrivõistlustel. Võtsime reisi Eestist ette viiekesi ja mitte lennuki, vaid autoga: treener Kaie oli autojuht, minul oli kaasas Mari ja veel tuli kaasa tantsija Margit oma emaga.
MAGUS VÕIT: Medal maailmameistrivõistlustelt? Tehtud! On vaatenurga koht, kas vaatamata või tänu ratastoolile. Võit ja pingutus olid suured igal juhul!
See suur võistlus
Võistluspaika jõudes selgus, et peale minu ja Margiti polnudki rohkem ratastoolis võistlejaid! Kuna Margit kasutab tantsimiseks tavalist ratastooli, polnud me omavahelgi konkurendid. Meil tuli vaid oma kolm tantsu ära tantsida ja olimegi mõlemad maailmameistrid. Ausalt tunnistades läks mul üks tants puhta sassi, aga seegi ei mõjutanud minu kohta. Vaid mul endal oli pärast piinlik.
ÜHINE RÕÕM: Et ratastoolispordis medalit võita, on vaja abiväge. Meelisel on selleks abikaasa Mari.
Sellest hoolimata oli uhke tunne minna medalit kätte saama. Mängiti Eesti hümni ja lehvitati sinimustvalget lippu. Olime esimesed ratastoolides eestlased, kes tulid antud alal maailmameistriks. See, et meil polnud konkurente, ei teinud üritust kuidagi kehvemaks! Ka treener Kaie jäi rahule.
Liialdamata võin öelda, et reis mööda talviselt libedat ja tuisust maanteed oli mulle sama suur elamus, kuid ka suur julgustükk. Omamoodi roadtrip. Sõitsime ööpäev sihtpunkti ja sama kaua tagasi. Istusin vaikides juhi selja taga ja mõtlesin omi mõtteid. Vahepeal ööbisime Poolas.
Võtaksin selle reisi ja võistluse pikemalt mõtlemata uuesti ette, kuid nüüd ma tantsimisega enam ei tegele, sest Tallinnas mulle sobivaid tantsutrenne ei ole ja Pärnu on seal trennis käimiseks kaugel. Pealegi pole mul transporti.
Tantsu- või tehnikavõistlus?
Üks mõtlemapanev seik veel antud ürituselt, mis teeb tantsimise rohkem tehnikasportiks. Nimelt: mu elektriratastool teenis mind truult täpselt nii kaua, kui olin oma kolm võistlustantsu ära teinud. Sõitsin lavalt maha ja tool ei liikunud enam sentimeetritki. Õnneks oli mul autos ka lükatav ratastool, seega sain teiste abil liikuma. Järgmisel päeval kodus hakkas tool uuesti tööle.
