Reis Jaapanisse (II osa)

Maa alune elu

Nagu eelmises osas öeldud, viibisime Osaka linnas kuus päeva. Peale igasuguste põnevate kohtade külastamise jäävad sellest meelde lõbusad seiklused maa all metroo rägastikus. Ei liialda, kui väidan, et olime mõnel päeval maa all rohkem kui maa peal. Kuigi meil oli keelt oskav giid tädi Anna, ei garanteerinud see, et oleksime probleemideta leidnud õiged rongid, väljapääsud, liftid. Kohati oli see minu jaoks vägagi koomiline, aga samas ka huvitav, sest metrooski käib kaubandus ning seal on samuti palju vaadata. Muidugi meemus TV3-e reisisaade “Kaks kanget Jaapanis”. Teet ja Kristjan seiklesid seal samamoodi. Osakas viibimise lõpuks jõudsime arusaamisele, et lihtsam on ehk kasutada hoopis busse, mis on seal kergesti ligipääsetavad.

Metsikud loomad

Esimene koht, mida külastasime, oli Nara park. See on avalik park, mis asub Jaapanis Nara linnas Wakakusa mäe jalamil. See asutati 1880. aastal ja on üks Jaapani vanimaid parke. Park on üks haridus-, kultuuri-, spordi-, teadus- ja tehnoloogiaministeeriumi kindlaksmääratud „maalilise ilu” kohtadest.

Selle pargi tegi meie jaoks eriliseks see, et seal võisime näha ning katsuda metsikuid hirvesid, kes tulevad päevasel ajal mägedest linnas asuvale haljasalale. Üle 1000 hirve on saanud linna sümboliks ning neid on isegi nimetatud looduslikuks aardeks. Parki ümbritsevates kohtades on müügil hirvede söötmiseks ettenähtud krõbuskeid ning mõned hirved on õppinud kummardama külastajatele toidu palumiseks. Nara hirved on üllatavalt leplikud, kuigi nad võivad olla agressiivsed, kui nad arvavad, et sa annad neile süüa. Nii ostsime meiegi mitu korda neid krõbuskeid ja andsime neile pealetükkivatele isenditele. Lucas üritas oma käestki anda, aga ta kippus pelgama neid sarvemügaratega loomi. Samas oli seal loomi ka suurte ilusate sarvedega. Mõni hirv oli nii pealetükkiv, et varastas krõbuskeid minu ratastooli küljes rippuvast kotist. Sain ise ka n-ö varba valgeks – Mari pani mu varvaste vahele krõbuski ja ma siis andsin selle ühele näljasele hirvele .

Need hirved on omamoodi naljakad tegelased ja nad on väga julged. Meil Eestis sellist asja ei kohta. Jahitavad loomad on pigem metsas peidus, mitte inimeste seas. Kuid meeldiv ja huvitav kogemus oli see meile kõigile.

Udon

Nara pargis sõime ka udon-nuudleid. See on supilaadne toit nuudlite ning lisanditega. Meil paistis olema mingi lihaga. Väga maitsev toit, mida süüakse sealmaal pulkadega. Ka Lucas Nikolas sõi pulkadega ja tegi seda sealse tava järgi, võttes nuudli otsad suhu ja tõmmates ülejäänu lurina saatel sinna järele.

Kohtki, kus seda toitu pakuti, oli traditsiooniline Jaapanile: madalad lavatsid, mille peal sai ilma jalatsiteta istuda ning süüa.

Rikšasõit

Lucas ja Mari said käia sõitmas rikšaga. Rikša on selline ilus väike tõllataoline vanker, mida veab jaapani rahvariietes mees. Paarikaupa istutakse peale, rikšamees paneb reisijatele erkpunase teki põlvede peale ning pooletunnine sõit võibki alata. Vankril on ka pealetõmmatav katus, mis varjab päikese eest.

Sellistes rahvuspärandi kohtades on rikšasid üsnagi palju liikumas. Rikšamehed on väga tugevad ja ka ülimalt sõbralikud noormehed.

Neoontulede sära

Järgmine koht, kuhu läksime, oli Dotonbori. See on elav meelelahutuspiirkond ning Osaka kuulsaim turismisihtkoht, mis on tuntud oma säravate neoontulede, ekstravagantsete siltide ning tohutu hulga restoranide ja baaride poolest.

Nimi “Dotonbori” viitab üldiselt nii Dotonbori kanalile kui ka Dotonbori tänavale, mis kulgeb paralleelselt kanali lõunakaldaga. See on Osaka üks värvikamaid piirkondi ja läbi Kansai piirkonna reisides kindlasti kohustuslik külastuskoht.

Seal tiirutades juhtus minuga ootamatu lugu. Sõidan rahva seas ning püüan Marile ja Annale järgi jõuda. Lucas istub mu ratastooli madalale lastud seljatoe peal. Järsku ilmub väga tuttava näoga naine minu juurde ning küsib puhtas eesti keeles „Kas Sina oled Meelis?“. Muidugi noogutan selle peale. Selgub, et ühe turismigrupiga on Osakas samuti meie pere hea tuttav Raplast.

Koht on ise tohutult kirev, eriti pimedal ajal. Hoonete seinad on täis igasuguseid värvilisi neoonreklaame, silmad võtab kirjuks.

Arashiyama Park

See on täis templeid ja pühapaiku, kuid tuntuim vaatamisväärsus on kuulus Arashiyama bambusemets .

Arashiyama asub Osakast põhja pool, Arashiyama mägede (mis tähendab “Tormimäed”) jalamil. Peamine tänav koos kuulsa Togetsu-kyo sillaga, mis moodustavad Arashiyama südame, on vaid turistide melu. Kui soovite saada eemale rahvahulgast ja siiski näha tipphetki, tasub minna Arashiyama bambusemetsa jalutusteele, kus on tähistatud parim marsruut. See mets meenutab mulle tohutut hulka orelivilesid. Nende kõrgete bambusetüvede keskel tekib tunne, nagu oleksid teises maailmas.

Muidugi külastasime ka mõnd templit ja nautisime imelist loodust. Samuti oli seal palju rikšasid liikumas. Kusjuures need liikusid sõiduteedel, tavalise liikluse voos. Rikšateekond läbis ka bambusemetsa.

Nimetatud koha külastamiseks kulus terve päev, sest seiklemine metroos võttis jälle palju aega.

Nagu Disneyland

Üks minu ning Lucas Nikolase jaoks meeldejäävamaid paiku oli Osaka Universal Studios teemapark. See avati 31. märtsil 2001. See on üks kuuest Universal Studios teemapargist kogu maailmas ja oli teine, mis avati väljaspool Ameerika Ühendriike. Park on ülesehituselt sarnane Universal Studios Florida teemapargile ning sisaldab valitud vaatamisväärsusi nii Universal Studios Orlando’st kui ka Universal Studios Hollywood’ist, lisaks veidi ka unikaalseid atraktsioone.

2019. aasta seisuga on USJ maailma viiendaks külastatuim teemapark ja Jaapanis kolmandaks külastatuim Tokyo Disneylandi ja Tokyo DisneySea järel.

Park laiub 54 hektaril. Seega on võimatu ühe päevaga kõike ära näha.

Kohtasime seal paljusid filmidest tuttavaid olendeid: Shrek ja Fiona, Saabastega Kass . Minionide kari tahtis minust kohe väravas üle „tantsida“. Hea, et turvamehed mind nende eest ära ajasid. Lucas sai sõita karusselliga, autoga ringrajal , käia Ämblikmehe majas ja kohtuda suurte värviliste ning karvaste elukatega, keda ta veidi pelgas, ning osaleda igasugustel muudel atraktsioonidel.

Kell kaks päeval algas seal pargis No Limit Parade. Super Mario ja Pokémoni maailmadest pärit sõbrad tantsisid koos sellel paraadil, samal ajal kui pahurad Minionid, meie sõbrad filmist “SING”, koos Elmo, Snoopy, Hello Kitty ja teistega ilmusid üksteise järel värvilistel platvormidel, et osa võtta kaasahaaravatest ja tempokatest tantsunumbritest. Meid haaras nende unikaalsete maailmade “Vau!”-moment. Olime kui muinasjutumaailmas.

Väga huvitav oli külastada Harry Potteri maailma. Kõrged lumiste katustega lossid, stiilsed hooned, vedur, mis ajas auru välja, konnakontsert .

Mulle jättis see paik kustumatu mulje, sest ma pole varem sellistesse teemaparkidesse sattunud, ei Disneylandi ega ka kodumaisesse Lottelandi. Ka vanemal inimesel on lõbus sellistes kohtades käia.