Sain kodust välja! | September 2018
mis annab paarile rohkem liikumisvabadust.
Alates ajast, mil mu kõrval on mu armas abikaasa Marilou, algas minu jaoks uus elu. Elu täis seiklusi, armastust, rõõmu. Ma ei pidanud enam kodus nelja seina vahel istuma või üksinda mööda külavaheteid ratastooliga veerema.
Tekst: MEELIS LUKS Fotod: ERAKOGU | NIPIRAAMAT nr 127
Jah, vanemad võtsid mind igale poole kaasa ning ka line-tantsu trennis käisin Pärnus. Mariga tekkis aga võimalus minna kohtadesse, kuhu vanematega ei saanud. Elu Mariga tõi pöörde olla veel iseseisvam ja võtta elult seda, mida sel pakkuda on.
Rongiga laia maailma
Raplamaal Kaius elades lasime mu isal endid Rapla raudteejaama viia, sealt kulges reis juba rongiga pealinna poole šoppama ja vanalinna uudistama. Õhtul jälle rongile ja isaga rongijaamast koju. Selliseid reise tegime Mariga peaaegu iga nädal. Enne Marit olin ainult paar korda Tallinna vanalinna külastanud.
Samuti oleme rongiga Tartus sõpradel külas käinud ja mitu korda läinud Tallinnast ka kruiisiga Soome-Rootsi. Stockholmis meeldis mulle väga ABBA muuseum.
Kui koliks?
Maaelu on muidugi rahulikum ja vaiksem, aga samuti üksluisem ning
võimalustevaesem. Teadagi pole maal ka tööd. Eriti inimesele, kes riigikeelt
veel ei valda. Lisaks elavad meie sõbrad kõik pealinnas. Seega, et oma eluga mitte paigal seista, otsustasime Mariga kahekesi pealinna kolida.
Korteriotsing oli ülipikk, sest selliseid kortereid, kuhu ratastooliga pääseb, on väga vähe. Enamik kortermaju on projekteeritud nõnda, et ratastooliga
majja ei saa – igal pool on trepid ja kaldteid pole peaaegu kuskil või kui ongi, on kalle eluohtlik.
Tavaline on olukord, et maja on ilus ja korralik, olemas on lift, kuhu ratastooliga enam-vähem ära mahub, kuid liftini ei pääse, sest enne lifti on trepp. Olgu see trepp kasvõi kaks astet – ratastooli jaoks on see ületamatu takistus, eriti elektriratastoolile, nagu minu oma. Kusjuures sama trepiprobleem on ka päris uutel ehitistel.
Lõpuks, aprillis, pärast aasta kestnud aktiivseid otsinguid leidsime sellise
üürikorteri, kuhu on isegi ülihea ligipääs. Seal on kõigiti kohased kaldteed
majja ja kaks korralikku lifti. Ligiduses on kaubanduskeskused ja kõik muu vajalik. Sellest hetkest said meist pealinna inimesed ja oleme oma uue elukohaga Mustamäel väga rahul.
Kahekesi pealinnas
Oleme Tallinnas nüüd iseenda peremehed. Mul on siin ka rohkem tööd, nii et majandame end kenasti ära ja oleme selle üle väga rõõmsad. Õhtuti käime koos poodides, jalutamas, üritustel ja kirikus, külastame sõpru, kes elavad treppideta majas.
Vahel on mul vaid igatsus koduloomade järele, keda linnakorterisse võtta ei saa. Maale jäid kassid, seal on ka suur koer ja kaks tšintšiljat. Kuid mine tea, mis pöördeid elu veel pakub …
