Käisin lapsena tihti taastusravil Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, vahel kaks korda aastas, poolteist kuud korraga. See oli mulle nagu teine kodu. Sain sealt ka sõbra kogu edasiseks eluks – tema üks samm on saanud mu elu alustalaks.
