(Antud jutt on genereeritud tehisintellekti abil kasutades OpenAI lahendust)

“Kakk ja sibulad” õli 2018 / 40×30 cm

Sibulad olid sädelevad ja värvilised, jutustades igasuguseid lõbusaid lugusid päikesepaistelistest päevadest. Kakk seevastu oli väheke töntsanud soomustega elukas, kes armastas igapäevaseid rituaale ning koogutamist hõredas kuusepuus.

Ühel päeval otsustas Kakk minna seiklema, et otsida väikest huumorikübet oma igapäevaselt korda saadetud maailmas. Ta tuulas läbi metsa kivide, puude ja põõsaste, ei leidnud aga midagi huvitavat. Tema seiklus lõppes põõsas olevate sibulatega, mis ainult hõljusid ilmas kiirgades vikerkaarevärve.

“Sibulad, olete seiklusel?” küsis Kakk. Sibulad vastasid: “Ei Kakk, oleme lihtsalt pendeldajad maailmas, kus pidevalt vaheaeg on, ja koosneb naerust.”

See oli Kaku jaoks täiesti absurdne mõte ja ta hakkas naerma. Ta oli pika aja jooksul esimest korda naernud, nii et tema kõhus muutus soojaks ja ta silmad hakkasid särama. “Tänan teid, sibulad,” rõkkas Kakk. “Te tegite mu päeva säravaks ja lõbusaks!”

Sellest päevast alates uuris Kakk igal hommikul põõsas olevaid sibulaid ja naeris naeris kuni ta soomused säravad päikest. Selle naljakas lugu moraal? Noh, iga päev on seiklus, kui oled avatud kummalistele ja ebatavalistele sündmustele ning elu võib olla täis naeru, kui ainult lased sellel juhtuda!

Ja mis veel putukatele? Nad elavad õnnelikult edasi, naeravad ja naudivad iga päeva ootamatuid momente, isegi kui need on ainult sibulad, kes rippuvad vikerkaarevärvi põõsas…aamen.