SUUR SUVEPRALLE KAIUS: Meelise ja Mari ühine sünnipäevapidu oli rahvarohke ja menukas. Laud oli lookas ja lõkkel grilliti filipiinlaste kombel tervet põrsast.Eesti filipiinlaste kogukond pole väga suur, aga aja pikku aina täieneb. Samas hoiavad need, kes siin on,...
DELEGATSIOON EESTIST: Treener Kaie Seger ja Mari (tagareas) ning võistlejad Meelis ja Margit võtsid ette julge sammu ja sõitsid keset talve autoga Tšehhi tantsima.13 aastat tagasi alustas line-tantsu õpetaja Kaie Seger Tallinnas tantsutrenne ratastoolis tantsijatele....
KALLIS KODU: Taustal paistab Meelise ja Mari uus pealinnakodu, mis annab paarile rohkem liikumisvabadust. Alates ajast, mil mu kõrval on mu armas abikaasa Marilou, algas minu jaoks uus elu. Elu täis seiklusi, armastust, rõõmu. Ma ei pidanud enam kodus nelja seina...
21. veebruaril 2016, täpselt minu sünnipäeval läksin oma isa, ema ja Tallinnas elava õega Tallinna lennujaama, et võtta vastu külaline kaugelt Filipiinidelt. Ootusaeg oli pinev, sest tulemas oli naine, keda olin pikalt oodanud.
Mehehakatisena polnud mul tüdrukutega miskit tegemist, naeratasin vaid mõnele ilusamale. Suhelda ma ju võõrastega ei saanud. Paar aastat tagasi jõudsin järeldusele, et tuleb midagi välja mõelda, muidu jäängi vanapoisiks.
Käisin lapsena tihti taastusravil Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, vahel kaks korda aastas, poolteist kuud korraga. See oli mulle nagu teine kodu. Sain sealt ka sõbra kogu edasiseks eluks – tema üks samm on saanud mu elu alustalaks.
Mulle meeldib luua. Panen töödesse tükikesi oma hingest, midagi positiivset. See soov oli mul juba siis, kui olin väga väike.
Minu haridustee on olnud tavapärasest erinev. Alustasin õppimisega palju hiljem kui minu eakaaslased – kümneaastaselt ja päris koolimajas laua taga pole ma kunagi istunud.
Vene ajal olid minusugused teistsugused inimesed üldsuse eest peidetud. Ka mind soovitati ära anda lastekodusse või kuhugi hullemasse asutusse, kuid mu vanemad ei peitnud mind.
Meelis Luks (49) on mees, kes vaatamata sellele, et elu ei jaganud talle just kõige paremaid kaarte, pole jäänud voodisse passima, vaid elab täiel rinnal ja kavatseb kõik oma unistused teoks teha. Nende täitmisest saadki edaspidi lugeda sellest kolumnist.
Audio Player
00:00
Use Up/Down Arrow keys to increase or decrease volume.
Nagu ilus ja kombekas on, alustan sellest, et tutvustan ennast, kuigi kes selline olen, on hea küsimus ka mulle endale.
KOOS ABIKAASA MARIGA: Pilt on tehtud 2016. aasta 1. Juulil enne peretuttavate Mari-Ann ja Tunne Kelami ühisjuubeli tänujumalateenistust.
KOOS ABIKAASA MARIGA: Pilt on tehtud 2016. aasta 1. Juulil enne peretuttavate Mari-Ann ja Tunne Kelami ühisjuubeli tänujumalateenistust.
Tekst: MEELIS LUKS Fotod: AARE HINDREMÄE | NIPIRAAMAT nr 119
Minu nimi on Meelis. Elan praegu Raplamaal Tolla külas (ei, mitte Tola külas). Kindlasti teavad mind paljud kui kunstnikku, kes maalib, pintsel varba vahel. Osa tunneb mind kui line-tantsijat ratastoolis, kes võitis 2017. aasta alguses Tšehhis peetud maailmameistrivõistlustel maailmameistri tiitli. IT-maailm teab mind kui head arvutitundjat.
Nii et sant ja invaliid?
Eelkirjutatust selgus, et liigun ratastoolis ja maalin jalaga. Kas ma olen siis invaliid, sant, puudega inimene või on mul äkki erivajadused? Eks aegade jooksul ole mind kõigi nende nimetustega sildistatud.
Kui oleksin invaliid, ei oskaks ma maalida, ma poleks abielus ja polekski keegi. «Sant» on isegi kõige sobilikum, mõeldes sõna päritolule, sest algselt on see alamsaksa sõna pärit ladina keelest, kus sanctus tähendab «pühitsetud, püha».
Puudega inimene on minu jaoks väga ebamäärane nimetus, sest mul pole ju puid. Neid ei kasva mu seljas ja kaminaski ei põleta ma neid enam nii tihti, sest ostsin õhksoojuspumba.
Erivajadusi on igal inimesel rohkesti. Mõni vajab raha, teine viina, kolmas väikest abi elamisel, toimetulekul. Eelkõige olen ma ikkagi inimene, kes on harjunud elama sellisena, nagu ta on.
Pigem kunstnik
Tegelen mitme asjaga korraga. Sellist inimest nimetatakse ka multitalendiks. Kas ma just miski talent olen, see jäägu sinu otsustada, aga elu jooksul olen tegelenud väga paljude asjadega, mida ei tohiks minu olukorda arvestades juhtuda.
Mu elu on saatnud kunst. Olen joonistanud kogu oma teadaoleva elu. Tõsisemaks läks kunstitegemine siis, kui võtsin pliiatsi-pintsli varba vahele. Olin siis ehk 17-aastane. Varem üritasin pliiatsit käes hoida. Vahepeal tegin kunsti tavalise trükimasinaga, valmistades tähtedest koosnevaid pilte – niinimetatud trükigraafikat.
Kui sain 1993. aastal Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Assotsiatsiooni liikmeks, muutus kunstitegemine nagu kohustuseks, sest mul on leping, mis kohustab mind pidevalt töötama. Tänu sellele olen korraldanud mitmeid näitusi nii Eestis kui ka väljaspool.
Ja IT-mees
Teine mu väga suur kirg on arvutid ja IT-maailm. Mu päevad algavadki arvuti taha istumisega. Loen meile, vaatan Facebooki, nagu enamik tänapäeva inimesi. Seejärel, vastavalt meeleolule, ma kas maalin, teen arvutitööd või tegelen muude vajalike asjadega. Olen õppinud iseseisvalt arvuteid kasutama ja oskan kõike, mida mul on vaja. Tegelen erilahenduste programmeerimisega veebikeskkonda.
Kindlasti abielumees
Laadisin endale mõni aasta tagasi armsa abikaasa alla internetist. Mu imeilus Marilou ehk eestipäraselt Mari on pärit väga kaugelt merede ja mägede tagant, Filipiinidelt. Jah, Eestis lihtsalt ei leidunud seda õiget minu jaoks. Nii tuligi mul otsida endale kaasa kaugemalt.
Unistused. Need on mul nüüd Mariga ühised. Unistame pere juurdekasvust, oma elamispinnast ja üldse veidi paremast elust.
Aga hobid?
Olen raadiosaadet teinud, kuigi ma ei saa rääkida. Kasutasin selleks kõnesünteesi. Enne jutuks olnud line-tants on nagu hobi ja lõbustus. Mulle meeldib ka fotosid ja filme oma iPadiga teha ning muusikat kuulata.
Õhtud veedame tihti Mariga filme vaadates.